Nonii... Tervitused värskeima liikme poolt kõigile kaasmõtlejatele
Vabandan kohe ette ära, et sai veits pikk möla :) Proovin edaspidi olla vähe konstruktiivsem...
Haarates õhinaga sõnasabast, siis kättejagatud teema sundis õite kõvasti pingutama, et tavapärasest raamistikust läbi närida.
Kaks nädalat tundub olema täitsa bujeeno aeg, kus jõuad märksõnu seada, kompositsiooni vaimusilmas ette kujutada ja kui aega on, siis õigeaegselt ka tulemuseni jõuda. Eriti kõvaks muusaks kujunes miskipärast nr 46 buss suunaga Kunstiakadeemja-Väike Hõismäe.
Sõna "Turist" wikipeedja järgi räägib matkajast, kes kuhugi läheb ja seal kuskil veidi on ja siis tagasi ka tuleb. Eriti paremat seletust kuskilt ei leidnudki sellele mõistele. Pähe kargas muidugi pilt mingist väikesest jaapanlasest soni kaameraga keset raekoda või siis kuhi turisti rattaid nõukaaegsel rahutuuril. Ühte ei viitsind otsima minna, teine tundus vähe keeruline realiseerida, kuna ürituse promootor otsustas mõni aeg tagasi ära laguneda. Pidi kuidagi lihtsamalt hakkama saama.
Laskusin seetõttu endale omaselt sürreaalsuse ja vastandamise imepärasesse maailma ja mõtsin, kas näiteks kohvitass sipelgapesas on samapalju turisti kujutav pilt kui sipelgas kohvitassis? Et noh teeks pildi, kus tavapärane arusaam on ümberpööratet ning külastatavast saab turist ja vastupidi ehk n.ö tsirut võimidagisinnakanti. Õnneks või kahjuks (oleneb kelle mätta otsast vaadata) ei tundunud sipelgapeasaga jantimine siiski piisavalt ahvatlev.
Seega mõttetöö jätkus, kuni jäin pidama sellise iseloomustava sõna nagu keelebarjäär juurde. Palju sa ikka teistes riikides seda õiget keelt tead rääkida - inglish, russki ja võibolla mõni veel.
Kuidas keelebarjääri pildistada? Näiteks teeks pildi inimestest kes lollide nägudega ühte teist vehkivat lolli jälgivad. Jälle ei viitsind sellist otsima minna. Tuli hoopis parem mõte sõnaraamatu kasutamise näol, mida vähe visamad lingvistid ikka omaga ühes veavad, et kohalikele rohkem meele järgi olla.
Kuna tegu niivõrd kuivõrd eluta objekti elustamisega, siis tahtsin oma pildi taustsüsteemi ka eluta objektidega täita. Sõnaraamat, kui raamat andis selleks ka väljundi teiste raamatute näol, mis võinuks olla näiteks mõnes võõrkeeles (võib ju ka vastupidi, aga see tundus liiga lihtne). Järgmisena oli vaja timmida kontrasti turisti ja külastatava ning sõnaraamatu ja tavalise raamatu vahel (igasugustest allkontekstidest rääkimata). Selleks vajasin sarnase tüübiga tausta, mis täiesti erineks peaobjektist.
Ainuke variant, mis sobis nii stiililt kui koguselt olid mu soomekeelsed Aku Ankka taskukoomiksid, mida kunagi sai suure lustiga kogutud. Kompa osas tekkis kujutlus, et taust võiks olla kujult väljamõeldud maa kaart ehk antud juhul siis soomekeelne Akulandia, mida on külastama tulnud Eesti-Soome sõnaraamat aka turist.
Stuudiona kasutasin oma korteri üht suhtkoht tühjana seisvat tuba, kuhu paigutasin kogu selle maailma iluste aaneli paberite peale (parkett oleks jäänud häirima mudu). Stuudiovalgust mul ei olnud, seega otsustasin valgusmaalimise kasuks, mis aitab ka kerget ruumilisust juurde luua, kui tühipaljas laelamp. Pilt ise on tegelikult kokku õmmeldud neljast võttest fotopoe imelises maailmas, kus sai teda pärast veel lõigatud ja paika venitatud ning pooltoone kergelt vungitud.
Säri: 2-4 minutit
Vabandan kohe ette ära, et sai veits pikk möla :) Proovin edaspidi olla vähe konstruktiivsem...
Haarates õhinaga sõnasabast, siis kättejagatud teema sundis õite kõvasti pingutama, et tavapärasest raamistikust läbi närida.
Kaks nädalat tundub olema täitsa bujeeno aeg, kus jõuad märksõnu seada, kompositsiooni vaimusilmas ette kujutada ja kui aega on, siis õigeaegselt ka tulemuseni jõuda. Eriti kõvaks muusaks kujunes miskipärast nr 46 buss suunaga Kunstiakadeemja-Väike Hõismäe.
Sõna "Turist" wikipeedja järgi räägib matkajast, kes kuhugi läheb ja seal kuskil veidi on ja siis tagasi ka tuleb. Eriti paremat seletust kuskilt ei leidnudki sellele mõistele. Pähe kargas muidugi pilt mingist väikesest jaapanlasest soni kaameraga keset raekoda või siis kuhi turisti rattaid nõukaaegsel rahutuuril. Ühte ei viitsind otsima minna, teine tundus vähe keeruline realiseerida, kuna ürituse promootor otsustas mõni aeg tagasi ära laguneda. Pidi kuidagi lihtsamalt hakkama saama.
Laskusin seetõttu endale omaselt sürreaalsuse ja vastandamise imepärasesse maailma ja mõtsin, kas näiteks kohvitass sipelgapesas on samapalju turisti kujutav pilt kui sipelgas kohvitassis? Et noh teeks pildi, kus tavapärane arusaam on ümberpööratet ning külastatavast saab turist ja vastupidi ehk n.ö tsirut võimidagisinnakanti. Õnneks või kahjuks (oleneb kelle mätta otsast vaadata) ei tundunud sipelgapeasaga jantimine siiski piisavalt ahvatlev.
Seega mõttetöö jätkus, kuni jäin pidama sellise iseloomustava sõna nagu keelebarjäär juurde. Palju sa ikka teistes riikides seda õiget keelt tead rääkida - inglish, russki ja võibolla mõni veel.
Kuidas keelebarjääri pildistada? Näiteks teeks pildi inimestest kes lollide nägudega ühte teist vehkivat lolli jälgivad. Jälle ei viitsind sellist otsima minna. Tuli hoopis parem mõte sõnaraamatu kasutamise näol, mida vähe visamad lingvistid ikka omaga ühes veavad, et kohalikele rohkem meele järgi olla.
Kuna tegu niivõrd kuivõrd eluta objekti elustamisega, siis tahtsin oma pildi taustsüsteemi ka eluta objektidega täita. Sõnaraamat, kui raamat andis selleks ka väljundi teiste raamatute näol, mis võinuks olla näiteks mõnes võõrkeeles (võib ju ka vastupidi, aga see tundus liiga lihtne). Järgmisena oli vaja timmida kontrasti turisti ja külastatava ning sõnaraamatu ja tavalise raamatu vahel (igasugustest allkontekstidest rääkimata). Selleks vajasin sarnase tüübiga tausta, mis täiesti erineks peaobjektist.
Ainuke variant, mis sobis nii stiililt kui koguselt olid mu soomekeelsed Aku Ankka taskukoomiksid, mida kunagi sai suure lustiga kogutud. Kompa osas tekkis kujutlus, et taust võiks olla kujult väljamõeldud maa kaart ehk antud juhul siis soomekeelne Akulandia, mida on külastama tulnud Eesti-Soome sõnaraamat aka turist.
Stuudiona kasutasin oma korteri üht suhtkoht tühjana seisvat tuba, kuhu paigutasin kogu selle maailma iluste aaneli paberite peale (parkett oleks jäänud häirima mudu). Stuudiovalgust mul ei olnud, seega otsustasin valgusmaalimise kasuks, mis aitab ka kerget ruumilisust juurde luua, kui tühipaljas laelamp. Pilt ise on tegelikult kokku õmmeldud neljast võttest fotopoe imelises maailmas, kus sai teda pärast veel lõigatud ja paika venitatud ning pooltoone kergelt vungitud.
Säri: 2-4 minutit
Ava: F11.0
Fookuse kaugus: 17mm
Valgus: Taskulamp + üks zewa pabertaskurätik
Objektiiv: Tamron 17-50 f2.8
Kaamera: Canon EOS 400D
Huvitav. Täitsa arusaadav idee. Turist on sattunud koomiksiühiskonna tähelepanu keskpunkti. Nagu omal ajal esimesed välismaa turistid Eestis :P
VastaKustutaValgusmaalingu peaks sügisel põhjalikumalt teemaks võtma.