Räägi inimesega

Kallid kaasmõtlejad. Enne kui asun asja kallale tahtsin öelda, et olen jätkuvalt täie mõistuse juures.

Mind ajendas tegudele puhtalt soov näha ja panna ka teisi nägema asju/mõtteid/olukorda teistmoodi – tavaliselt. Või noh vähemalt näidata kui ebatavaline on tavaline on ebatavaline.
Kaebuste püsimise korral või vaatenurgast tingitud kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu arsti või apteekriga.

...et siis kurvastavad mind juba mõnda aega (noniiumbes nädalakese kindlasti) ühed plakatid mulle nii koduses pealinnas. Osad on kohe suurelt ja lämmatavalt minu kohal ja teised karjuvad silmakõrguselt prügikastidelt vastu.
Iseenesest on ju tore kui inimesed võtavad vaevaks ennast pildistada, lubavad end suurelt kaaskodanike ees näidata ning sealjuures ka midagi asjalikku või toredat edasi öelda. Antud juhul aga ma sellega nõus olla ei saa. Väsimus paistab mulle nendelt nägudelt vastu ja mõte on jäänud kuhugi palmi alla panaani sööma.

„Kes siis veel“, mis paistab olevat vallutanud terve linna kõlab kuidagi ülbelt ja jaburalt samaaegselt. Selline vaesemehe „Mitäs nyt?“ ilma huumori ja viimistluseta.

Lisaks on teiste peale kaebamine ka inetu. Eriti ajal mil kõigil on masu ja pupu ja täpe ja pipi ningkesteabveelmismure. Kui sa juba nii kõrgele üles ronisid siis ootaksin mina, et sealt mulle rohkem sallivust ja hoolivust krae vahele tilguks. Veel enam, meenutades üht meie maa tippmesinikku härra Kalev Kodu, siis peaksime me kõik juhinduma kolmest vaalast – aust, väärikusest ja südametunnistusest.
Õnneks on mõnel sellil jätkunud tahet peale papakoitamise veel omapoolne lisahõige teele panna. Samas, kas sõnumid nagu „Millal veel, kui mitte praegu“, „Palju tehtud, palju teha“, "Minu elustiil", "Mõistus, tahtejõud, tulemus" annavad midagigigigiiii sisulist juurde? „Teie olete nõrgim lüli. Head aega“ kostaks selle peale vastu.
Rääkimine pidavat ju hõbe olema, mistõttu ootaks kaaskodanikelt ka vähe rohkem vaeva, rohkem dialoogi, rohkem mõtet, rohkem rohkem rohkem. Eriti kui ühe lausega soovitakse tekitada endast mingi arvamusekübekesekene. Meeleolu rikub ka plakatite vähene värvikus, aga kokkuhoidu võib siinkohal siiski ka voorusena välja tuua (vähemalt on see põhjendatud).

Et mitte jääda jutumeheks otsustasin pühale üritusele ka oma õla alla panna ja hakata harrastuscopywriteriks. Mõtsin endamisi läbi, et mida mina sooviks teistele ütelda juhul kui saaks ka nii kõrgele plakatile – ühesõnaga rohkem mõnusat ja südamlikku keskustelu ja vähem egoismi. Ahjaa, kuna masud ja värgid ikkagi ruulivad, siis ei hakanud raha plakatite kordustrükkidele kulutama, vaid jäin tagasihoidlikult digitöötlusele truuks. Head nautimist :)

Veidi fotopoe möllu vanishing pointiga oli vast põhiline mis väärib ära märkimist

eos40d

tamron 17-50 f2,8