Seadsin seekord eesmärgiks tõepoolest päris udu pildistada. (Tunnistan üles, et tegelikult proovisin ka survepesuriga igaks juhuks midagi udulaadset tekitada, aga õnneks ei läinud seda vaja).
Õhtust udu ei õnnestunud etteantud ajal kohata. Olin kuulnud, et on olemas mõisted "väga vara", "enne kukke ja koitu" ning kahtlustasin, et tegelik udu on umbes sel ajal.
Minu jaoks on kell 5 väga varajane aeg... Eriti kui ärgata 2x ja täheldada udu puudumist... Aga 3 korral vedas: udu täiesti olemas.
Pean rõhutama: kui kukk kires olin mina juba kohal. Ning esimeste piltide puhul "mõtestatud nupuvajutus" ei ole eriti korrektne väljend :)
Jani eeskujul panen kõigepealt kirja, mida õppisin:
- hommikune valgus on täiesti teistsugune võrreldes õhtuse valgusega. Samuti tundub, et pilditegemiseks on aega tunduvalt rohkem, sest valgust tuleb pidevalt juurde.
- inimese jaoks on tihe udu äge, sest midagi pole näha. Tiheda udu pildistamisel ei ole suurt mõtet, samahästi võib lihtsalt mattklaasi pildistada.
- udu sees olevat asja tuleb pildistada õigelt kauguselt.
- udu teeb pildi ruumiliseks, sest osa asju lähevad osaliselt ja päriselt peitu.
- statiiv võib olla lahtisirutatult autos, kuid soovitavalt esiistmel. Koos kõigi objektiividega. Kuni tagaistmelt kaamera kätte saab ja objektiivi ka, on hommikused loomad/linnud juba kaadrist minema jalutanud.
Pilte on nüüd vist natuke paljuvõitu, palun vabandust...
Esimesel pildil on vana mõisaallee.
(Tamron 17-55, 50mm, F2.8, 1/25)
Mõisaalle on huvitav nähtus, sest tema on tunduvalt vanem võrreldes muude objektidega tema ümber. Näiteks see hoone siin:
Tamron 17-55, 17mm, F5.6, 1/125
Mingi hetk tõusis päike (ikka mainisin, et tegevus toimus enne koitu? :)), mille tulemusena maailm läks tunduvalt värvilisemaks. Udu töötas samal ajal tohutu hajutina, mida on näha ka järgmisel pildil.
(Sigma 70-200, 160mm, F7.1, 1/1250)
Nüüd üks nähtus, mida varem polnud kohanud. Selgub, et läbi udu paistev päike tekitab samuti vikerkaare, kuid vikerkaar on väga hajus, ilma selgete erksate värvideta. Kaar on madal ja suhteliselt väike, paraku ei mahtunud terve kaar kaadrisse.
(Tamron 17-55, 17mm, F10, 1/400. Siin on minu üllatuseks ka ISO millegipärast 400 peale roninud...)
Tegelikult lõpevad need palliread varsti ära, aga tänu udule me ei tea seda, eksole.
(Sigma 70-200, 80mm, F4, 1/200)
Ja viimane kaader minu poolt. Mulle meeldis siin see, et udu endiselt hajutab valgust, mis vastupäikest pildistades teeb tausta ebatavaliselt heledaks, samas ei ole ta ka lihtsalt valge.
(Tamron 17-55, 32mm, F11, 1/500)
Kaamera endiselt EOS350D.
Seda ma arvasin, seda ma arvasin. Varahommikul oleks pidanud ikka oma laisa keha välja vedama. Äge seeria. Väike kadeduseuss tuleb peale isegi neid vaadates, et miks ma ikka ennast välja ei ajanud hommikul ;)
VastaKustutaKõige rohkem meeldib esimene pilt. Ilus ja müstiline. Viimane on ka väga hea.